Lapsepõlv Nõukogude Liidus ja Renegade Tea Estate

Vaatamata suurtele lubadustele ning hulgalistele veebilehtedele, mis Aafrika erinevatesse riikidesse investeerimist kiitsid, sai üsna kiirelt selgeks, et reaalsus on pisut teine. Rwanda võib küll omada kõrgeid kohti erinevates äri tegemise lihtsust hindavates globaalsetes nimekirjades, kuid meie korduvad katsed erinevate agentuuride ja organisatsioonidega e-maili teel, läbi telefoni või sotsiaalmeedia ühendust saada, tõid tulemuseks üsna suure ja ümmarguse nulli. Olukord oli veelgi keerulisem mõnes teises Aafrika ja Aasia riigis, kus püüdsime mingitki dialoogi algatada. Ilmselt oleks tulemused paremad olnud, kui oleksime paar kuud kohapeal veetnud ning kontakte loonud, kuid sel perioodil ei olnud see võimalik. Nii oleks see kõik võinud ka lõppeda, nagu juhtub paljude unistustega – teele satub juba alguses mõni komistuskivi ning kõik muutub justkui unenäoks. Teeistandus Rwandas lihtsalt ei olnud ette nähtud...Kuid selleks hetkeks oli unistus päris oma teeistandusest juba ennast liiga sügavale meie südametesse sisse seadnud ning alla andmine ei tundunud võimalusena.

Teepõld

Kasvasin üles Nõukogude Liidus. Poliitiline olukord ei olnud esimesel kümnel eluaastal minu huviorbiidis ja minu isiklikku vabadust piirasid peamiselt vanemad, mitte valitsus. Nõukogude lapse staatus ei olnud minu jaoks midagi märkimisväärset, kuna võrldusmoment nagunii puudus.

Praegu sellele ajale tagasi vaadates on endiselt mõned eripärad mingitel põhjustel meeles, asjad, mis praegu päris veidrad tunduvad. Näiteks, mäletan selgelt õliseid sõjaväetoidu konserve, mis suurtes tünnides müüki pandi, kui „parim enne“ tähtaeg lähenema hakkas. Lisaks on mul meeles, kuidas sõitsime linnast väiksematesse küladesse poodi, sest paljud tooted olid seal lihtsalt suurema tõenäosusega saadaval (üleüldise defitsiidi tõttu oli nõudlus igal pool kõrge ning linnades said asjad esimesena otsa). Mäletan ka "Impeeriumi" viimastel aastatel laiutanud tühjasid poeriiuleid ja reise meie VAZ Žiguliga. Auto, mis hiljem ülikooli minnes sai minu omaks, siis juba vabas Eestis. Kõikide nende mälestuste seas on ka Gruusia tee, mida isa alati kodus jõi. Tõenäoliselt lihtsalt selle pärast, et muud ei olnud. Nii ei läinudki palju aega, kuni seoses teeistandustega tuli ka mõttesse Gruusia.

Gruusia teeGruusia tee Nõukogude ajast. Pilt georgiaabout.com

Kui ma esimest korda lugesin Gruusia teetööstuse viimase 30 aasta ajaloost, oli seda keeruline mõista või isegi uskuda. Ei ole ebatavaline, et mõnes regioonis varem domineerinud tööstusharud aastate jooksul välja surevad, aga see mis Gruusias juhtus, on midagi hoopis harukordsemat. Aastal 1990 andis Gruusia teetööstus tegevust pea 150 000 inimesele ning tootis 130 000 tonni teed. 5 aastat hiljem oli kogu sektor haihtunud. Täielikult. 1995. aastal langes kogu toodang alla 10 000 tonni ning ei ole tänaseni taastunud. Kuidas see juhtus? Tundub, et kokku langes paras ports erinevaid asjaolusid – kodusõda, traditsiooniliste turgude kadumine pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist ning Gruusia majanduslik kokkuvarisemine - need kõik mängisid olulist rolli. Kuna Gruusia teele enam ostjaid ei leidunud, sulgesid hiigeltehased oma uksed ja sajad istandused, suured ja väikesed, jäeti maha. Aastate jooksul mattusid istandused võsa ning puude alla. Hiljem on paljud neist tee taimedest puhtaks juuritud ja asendatud näiteks pähklite või maisiga.

 

Teekorjajad GruusiasTeeistandus 1990ndate alguses – fotograaf Sergeii Mikhailovich Prokudin-Gorskii. Allikas georgiaabout.com.

Samaväärse üllatusega avastasime, et teepõõsad on oma sügavate juurtega ühed eriti vastupidavad taimed ja hoolimata 30-aasta pikkusest unarusse jätmisest, on endiselt tuhandeid hektareid vanu teepõlde, mis ootavad taas oma aega ning on täiesti võimelised uuesti viljakat saaki kandma. Sellest tingituna alustas Gruusia riik 2016. aasta alguses programmiga, mille raames planeeriti vähemalt osa istandustest taastada. Lähenesime sellele ettevaatlikkusega ning erinevaid küsimusi ja kõhklusi oli palju - lugu hüljatud teeistandustest, mis on veerand sajandit puutumatuna seisnud, tundus pisut veider. Olles siiski Gruusiat juba kahel korral külastanud ja mõlemal korral väga heade tunnetega koju naasnud, tundsin, et teema väärib lähemat uurimist. Kas unistuste teeistandus võiks Rwanda asemel hoopis Gruusias paikneda? Õnneks tuli välja, et erinevalt Aafrika kolleegidest, olid Gruusia ametnikud väga altid aruteluks ning meie küsimustele vastamiseks. Nii otsustasimegi Gruusiaga lähemalt tuttavaks saada ja lendasime kohale...

Loe meie esimesest külastusest Gruusiasse siit.

Leave a comment

Please note, comments need to be approved before they are published.